Arhiiv

Pühapäev/Sunday.

Õnneks täna on veidi viletsam ilm ja ma leidsin aega natukene siiagi kirjutada.

Kuna käsil on olnud vähe suurem projekt, on väiksemaid selle võrra vähem, aga siiski midagi.

Alustagem siis….kusagilt.

Märtsis (11.03) alustasin taas kord ühte pikka projekti.

Kleiti, Karukellakirjaga.  Beez seekord.  Nagu ikka, maadlesin veidi aega mustri muutmisega……kuniks selgus: õnn, kui on mees, kes keerulised asjad lihtsaks teeb.

Mustrit ennast tuli lihtsalt suuremaks ja väiksemaks “joonistada” ja nii ei olnudki vaja kahanduste ja kasvatamisetega palju pead vaevata.

Kuna kleidi vahepeal juhtus nii mõndagi muud, jätan selle sissejuhatuse siinkohal pooleli ja jätkan enne kleiti valminud projektidega …

Kleidi kõrvale võtsin türkiisi värvi “Sofia” salli varrastele.  Ja sellegagi läks aega….

Vahepeal tuli töökohavahetus ja kohanemine ning erinev väsimus võtsid võimust.  Seega tegin mõned “ajuvabad” väiksed sallikesed.  Sai samal ajal lõnga “hävitatud”.

Esimene nendest oli küll täiesti tundmatust lõngast, arvatavasti puuvill, kootus Annis. Seda olen ennegi vähemalt korra kudunud ja tõesti, ei nõua eriti midagi peale lõnga ja varraste.

Luckily today is a bit worse weather and I found time to write a little bit here.

Because there has been a little bigger project going on, there are fewer smaller ones, but still something.

Let’s start then … somewhere.

In March (11.03) I started another long project again.

Dress, in pattern of Pasqueflower this time. The colour is beige. As always, I wrestled a bit with the pattern changing …… until it became clear: it’s luck to have a man, who makes complicated things easy.

The pattern itself just had to be “drawn” bigger and smaller, and there was no need to bother with decreasing and increasing.

Since so much else has happened between the dress, I am going to finish this introduction and continue with the projects, that were done before the dress …

Beside to the dress, I took the turquoise “Sofia” scarf to the rods. And that took time too ….

In the meantime, the change of job and the adjustment came, and kind of tiredness took over. So I made some “brain-free” little scarves. At the same time, I got some yarn “destroyed”.

The first of these was a completely unknown yarn, probably cotton, shawlette named Annis.. I’ve knit it at least once before and really, it doesn’t require much more, than yarn and needles.

Järgmine ajuvaba sallike tuli kootud Novita Venla Nature kirjust lõngast.  Ääärepits kõigepealt, Shetlandi äärepitsi mustriga ja siis keskosa. Kudumise ajal hakkas see värvikombinatsioon mind küll veidi häirima, aga panin silmad kinni ja kudusin lõpuni.  Lõpptulemus oli täitsa talutav.

The next “brainless” scarf was knitted of Novita Venla Nature yarn. Edge lace first, in a Shetland lace pattern and then the center section. During the knitting this color combination started to bother me a bit, but I closed my eyes and finished the knit. At the end result was quite bearable.

Ja veel üks “ajuvaba” sallike. Lõng ikka Novita Venla Nature, lihtsalt teine värvikooslus.

And another “brainless” scarf. Yarn is still Novita Venla Nature, just another color combination.

Siinkohal lõppes “ajuvabatsemine” ja jätkasin kõiki neid pooleliolevaid projekte.

Jõudsin mõlemad poolikud ilusasti valmis ja “laua puhtaks”, enne kui….

This is where the “brain drain ended” and I continued with all these ongoing projects.

I got both nicely finished and “cleaned the table” before ….

…maikuu lõpul vajas Ivika abi, seega kudusin kähku ühe väiksemat sorti Haapsalu salli laadse toote.  Sall on kootud kahekordsest ,naturaalvalgest meriinolõngast ja ebareeglipäraste mõõtudega.  Kuna soov oli saada lapsele sobivat salli.

Noh, projekt oli ka seepärast põnev, et Metspiibelehekirja ma ei olegi enne kudunud.  Juba salli alguses tajusin, et ilmselt sellest mustrist on välja kasvanud ka mu kleidimuster: Karukellakiri.

… at the end of May Ivika needed help, so I quickly knitted one smaller kind of Haapsalu scarf-like products. The scarf is knitted in double, off-white merino yarn and irregularly sized. Because it was wished  to get a scarf, that would fit to child.

Well, the project was also exciting because I haven’t knit the “Wild Lily of the Valley”-pattern before. Already at the beginning of the scarf, I realized that probably of this pattern has grown out my dress’es pattern: Pasqueflower.

Ja kui kõik see oli tehtud, otsustasin kududa ühe lihtsalt valge Haapsalu salli,  Ingrid Rüütli kirjaga (Lehega piibeleht)

Noh, seda ma siis kududsingi, peaaegu terve kuu.  Juuni lõpus sain valmis.

Ikka meriino ja naturaalvalge.

And when all this was done, I decided to knit one, just white Haapsalu shawl in pattern “Lily of the Valley with a leaf” (or Ingrid Rüütli’s pattern)

Well, that’s what I knitted then, for almost a month. By the end of June it was finished.

Once again merino and off-white.

Sellest sallist ei saanudki muid pilte kuna sellele tuli uus omanik.

Praegusel hetkel on mul taas!!! üks suur projekt (ma ei tea ise ka, miks ma neid teen) ja üks sall varrastel.

Loodetavasti ühel ilusalt päeval tulevad ka nendest siia pildid.

Tänan neid kõiki, kes ikka veel jaksavad jälgida.

Järgmise korrani!

Teie Mina.

No other pictures of this shaw,l because it got quickly a new owner.

At the moment I have, once again !!! one big project (I don’t even know, why I do this) and one scarf on my needles.

Hopefully one day some pictures of them will appear here as well.

Thank’s for everyone, who’s still with me!!!

Until next time!

Your’s truly, I

Kodus/Kotona

Hei!

Aloitukseksi pieni sanoma kurssikavereilleni:

Kiitos sen viikon ME-hengestä,

ystävällisyydestä,

hauskuudesta,

huolenpidosta,

positiivisuudesta,

järkevyydestä,

avoimuudesta,

välittämisestä,

……..!!!

Tämä oli ihana viikko teidän seurassa!  Toivon edelleen, että nähdään jatkokurssilla.  🙂

********************************

Kotimatkalla poikkesin Tuusulaan.  T:n ja E:n kanssa tuli vietetty mukavaa iltapäivää. E:lta kyllä irtosi montaa kysymystä liittyen lomautuksiin, kun hänelle niitä on tulossa. Heti kyllä huomasin, miten kieroja kysymyksiä saattaakin tulla. Eli vähän tuntui, kun en olisikaan päässyt vielä koulupenkistä pois.  😀

Illan tullessaan kotimatka jatkoi. Vartti yli yhdeksään olin kotona.

Ja pääsin puolelta yöltä lopultakin omaan sänkyyn nukkumaan.  😀   Voi ihana uni!

Heräsin aamulla puoli yhdeksältä – kummalista….  olisi kannattanut ehkä nukkua pitempää, mutta ei onnistunut.

Ja siitä nyt sitten vaan takaisin työelämään, arkipäivään.

Käsityöstä sen verran, että koulunviikolla en kerennyt oikeastaan kovin paljon neulomaan.  Kun oli niin paljon muuta tekemistä.  🙂

Mielessään koputtaa keskeneräinen huivi, joka kaipaa reunapitsien ompelua ja viimeistelyä.  🙂

……..tulihan se sieltä……ajatuskatkos…..

Mukavaa lauantain jatkoa!  🙂

Teidän Minä

********************************************

Tervitus!

Sõnumit kursusekaaslastele ei hakka vist tõlkima, kuna kõik peale minu räägivad soome keelt emakeelena.  😀

Nii et teen väikse meelevaldse tõlke ülejäänud märkmetest.

Kojusõidul põikkasin Tuusulasse. Veetsime T ja E-ga mõnusa õhtupooliku.  Või noh, kuna E-l on “au” jääda nn sundpuhkusele (eestlastele peaks seda seletama ehk nii, et osaliselt tasustatud sundpuhkusele, töötukassalt saab küll veidi raha), siis tundus mulle mingil hetkel, et ega ma vist ei ole ikka sealt koolipingist minema pääsenudki veel.  Ja kohe tabasin end mõttelt, milliseid trikiga probleeme võib ette tulla.  Õppimist jagub aastateks.

Õhtu saabudes arvasin heaks kojusõitu jätkata  (100% kindlusega julgen väita, et nad oleks mu väga lahkelt ka diivanile majutanud, aga selle poolmagamata nädala järel oleks see minu poolt üsna mõtlematu otsus olnud).

Veerand kümme olin kodus.

Poole öö ajal pääsesin lõpuks ka oma voodisse magama.  Oh seda mõnusat und!

Hommikul ärkasin pool 9 – kummaline….oleks ju võinud kauem magada, aga ei õnnestunud.

Nüüd siis tagasi tööellu ja argipäeva.

Käsitööst niipalju, et koolinädalal ei saanudki eriti kudumisele pihta.  Paraku oli lihtsalt kõike muud tegemist palju.  (k.a. blogi kirjutamist/ tõlkimist  😛  )

Mõtteis istub üks poolik sall, mis ootab äärepitside õmblemist ja viimistlemist.   🙂

………noh sealt see nüüd tuli…………mõttepaus…….

Mõnusat laupäeva jätku!!  🙂

Teie Mina.

Mitmesuguseid aastapäevi…..

Hei!

Noh, alustagem esimesest aastapäevast: et ma olen kuidagi, üle kivide ja kändude suutnud seda blogi püsti hoida 6 aastat. Ausalt, ise ka ei usu. Alguses oli see lihtsalt minu mõtete blogi, mõne aja pärast kippus käest ära  minema ja tööraportiteks muutuma. Järgmine staadium…käsitööblogi. Sellele alatoonile lisandus peagi olude sunnil kurikuulus Yhikamuttide rubriik. Võinoh, mõnda aega see oligi põhirubriik.

Pärast yhikamuttide lahutust muutus blogi enam-vähem täielikult käsitööblogiks.

Ja seda on ta tänase päevani.

Teine aastapäev: paar päeva tagasi (19.) täitus 4 aastat päevast kui ma siia mõnusasse külasse maandusin.

Mis siis selle ajaga juhtunud on….?

Noh minu poolt vaadates, ei midagi erilist. Elan (lastega) ikka samas majas, 3-toalises, kuhu esimese aasta mais kolisin. Tööl käin ikka samas “hullumaja ooteruumis”.  😀  Tüdrukust on saanud gümnasist, poisist koolipoiss.

Ise olen tutvunud paljude meeldivate inimestega…..ebameeldivaid polegi nagu väga kohanud…  🙂

Käsitöö tegemine on saanud tõhusamad tuurid (nagu sellest blogist ilmselgelt näha on).  Kuigi oma poolekohaga meespoolele ma ei suuda ilmselt kunagi selgeks teha, et käsitöö on kordi meeldivam “töö” kui seal “hullumaja ooteruumis” töötamine. Lihtsalt ühel ilusalt päeval avaldas ta arvamust, et töö on kõige tähtsam ja alles siis tuleb kõik muu, kaasaarvatud kudumine.

Ja kui sellest tööst juba rääkima hakkasin, siis siit tuleb ka kolmas aastapäev: täna, 4aastat tagasi, sai minust FM-i lepinguline töötaja. Mis siis tööl on muutunud?

Noh, tegelikult ma lugesin oma esimesi yhikamuttide lugusid ja selle põhjal võin väita, et inimesed arenevad. Nimelt liigutavad kohalikud end nüüdseks kordades kiiremini kui toona.

Töötajatest on lahkunud 5 meestöötajat, ühe asemele on ka uus palgatud. Ja eelmise aasta aprillis lahkus ME. Nagu mitmed kuud hiljem selgus, raske haiguse tõttu.

Käimas on juba teine talv kui meil kohandatakse sundpuhkusi – juhtkond loodab säästa. Ma ei ole väga optimistlik, nii et kahtlustan järgmisest sügisest sama “nalja” korduvat. Öeldakse ju, et ega 2 ilma kolmandata jää.

Sügisel viidi läbi ka aü usaldusisiku valimised, viskasin enda nime varumehekandidaadiks kasti ja ainukesena saingi varumeheks. “Peameheks” sai väga asjalik persoon. Me h@ppy.  🙂

Noh, selline segane jutt tuligi. Miskipärast on mu kirjutamisesoolikas totaalselt umbes.

Lasen mõtetel settida, äkki kirjutan lähipäevil veel miskit…muhedamat…..mul algas ju suusapuhkus..pigem küll veesuusapuhkus…

Teie Mina.