Mu südametunnistus hakkas mind segama.  😀  Kuna mõned päevad tagasi sai käidud kusagil välja veksel, et ma ikkagi pildistan 20 aastat lõpetamist ootavat käsitööüllitist, siis nüüd on fotod tehtud ja tuleb lubadus ka täita, eksole.  🙂

Lugu siis järgmine, et tegemist on tikitud laualinikutega. 

Ma olen üsna veendunud, et enda emapoolsest suguvõsast olen ma ainuke, kes pärast vanavanaema neid teinud on.  Ja minagi hakkasin huvi tundma alles siis, kui tema oli juba mitu aastat maapõues puhanud.  Ma ei ole neid palju teinud, sest lapsed tulid kähku ja see on natuke liiga peen nokitsemine väikeste laste kõrvalt.

Siis kui esimene oli veel väike ja “jalutu”, kannatas tikkida, aga pärast seda ma pole enam üritanudki.  😀

Emale (ehk siis tegelikult vanatädile) olen teinud 1, mille üle ta oli väga õnnelik ja isegi veidi imestunud, et ma selle asja ette võtsin ja viitsisin ära õppida.  🙂 

Ja endal on 2 n.ö. stiilinäidet ehk malli ehk mudelit. (vt need 2 ülemist pilti)

Siin natuke detailid natuke lähemalt:

   

Et kui ma tõesti kunagi peaksin mingil kummalisel põhjusel veel selliseid teha, oleks kust vaadata.

Ja lisaks on olemas ka see “kurikuulus” poolik.  🙂      

Keeruline ei ole ju, aga lihtsalt kannatlikkust ja head silmanägemist on vaja.  Lisaks oleks hea kui käed ei väriseks.  😀  😀  😀

Neid linikuid vaadates-siludes tekkis mul mõte, et tegelikult on nii kurb, et ainult käsitöö-inimesed suudavad käsitööd vääriliselt hinnata.  Kui tegemise kogemus puudub, siis “võib see vanaema suure vaevaga heegeldatud lapitekk ka koera külje all vedeleda, mis siis et see on terve ja korras”

Ja siis need käsitöö-“mugud” ei taipa, miks käsitöö-inimesed solvuvad kui neilt üritatakse nende töö ja vaev sandikopikate eest kätte saada….  Masendav.  :S  Ilmselt on sellega samuti nagu mu kipsis jalagagi  – enne isiklikku kogemust paistis see palju lihtsam/talutavam jne.  Hetkel morjendab mind isegi see, et ma ei saa arvuti kõrval hommikukohvi juua – ma lihtsalt pole võimeline ju küünarkeppidega kohvitassi transportima.  :S

Aga noh, need on minu väikesed mured.  Ja õnneks on mul siin hea haldjas, kes mind igati aitab ja hoolitseb niipalju kui tööst ja ühiskondlikust tegevusest aega üle jääb, mida on õnneks üsna palju.  🙂  See kergendab oluliselt vähemalt mu õhtupoolikuid, sest 4-aastasele on ikka pagana keeruline selgeks teha, et ma tõesti ei taha iga 5 minuti tagant uuesti kööki koperdada, et talle seal ntx viil vorsti anda ja 5 minuti möödudes meenub, et ta tegelikult tahtis piima ka ning veel 5 minutit hiljem tuleb üllatusena, et 1 võisai (mille kohta ma mõlemal eelneval korral küsides olen kategoorilise “ei” saanud) oleks päris hea mõte.  Ja nii kogu päeva.  :S  Õhtul on meeldiv võimalus teisi jooksutada.  🙂

*********************************

Mul oli laupäeval deja vu-tunne.  Istusin diivanil, diivani ees maas mu küünarkepid, diivanil kipsis ja terve jalg, kudusin, telerist tuli Idolsi heategevussaade, poja mängis tugitoolis autodega…päike paistis…  Teleriekraani vasakus ülanurgas olid numbrid, millele helistada või sms-da, et head teha…  Ja siis see tuli…ainult hetk…. Kõik oleks nagu kunagi enne nii juba olnud.  Ma arvan, et ma olen näinud seda unes.  Sest mitte kunagi mu eelnenud elu jooksul pole mu elamises olnud küünarkeppe ja minul pole mitte kunagi olnud jalg kipsis.  Imelik.  Aga see oli nii täpne hetk.

Mul on olnud selliseid juhuseid elus ..äkki see oli 4 või 5 kord.  Kui ma mingil hetkel tajun, et täpselt nii on juba enne olnud…. reeglian olen ma neid situatsioone enne unes näinud.  Kummaline…  :S

Ja unenägudest rääkides: mida tähendab kui näed liiga palju koiliblikaid unes?  Täiesti vastik igatahes.  Brrr…..

**************************************

Käsitööst veel niipalju ,et mul on valminud viimase 2 nädala jooksul 2 kolmnurkset õlasalli ja täna lõpetan ilmselt kolmanda.  Ilmselgelt saab sellise tempoga lõng majapidamisest enne otsa kui jalg kipsist lahti.  😀  Noh õnneks on mu elus mõned väga head kuduhulludest sõbrad ,eks mõistavad väga hästi, mida ma võin lõngata jäädes tunda, seega ma saan abi küsida.  🙂   Valminud sallidest saab pilte näha ka ilmselt alles siis kui ma kipsist vabanen.  Kui nüüd mu hea haldjas tõesti ei kavatse minu juhendamise abil neid ise “raamima” hakata.  Mine isahane tea, eksole.  Meil ju nüüd mitu puhkepäeva tulemas.  😀

*****************************

Sõpradest rääkides: ütlesin ühest konkreetselt lahti. Ma arvasin, et ma tunnen inimest, aga selgus, et ma olen nii rumal.  Nohjah, mis pihta see õpetuseks.  Igatahes on ta piisavalt tark, et suutis oma tegelikku palet varjata seni kuni siia tööle sai….edasi on ainult hullemaks läinud.  :S  Kuna ma “julgesin” haiguslehel olles kududa (liigesepõletikuga enne jalaluumurdu, eksole), ja viimase salli pildi ka FB-sse laadida, sain ma päevselge tõestuse inimese kahepalgelisusest ja kadedusest.

Nimelt tekkis sinna pildi alla kommentaar: “Ma küll ei saa nüüd aru. Sul pidid ju käed haiged olema.”

Iseenesest huvitav tähelepanek kuna tööl oli olnud juttu ainult jalgadest, sest arstile ma läksingi järjekordselt jalgade pärast.  Lisaks, oleks inimene vaevunud enne tatipritsimist blogi lugema, oleks ta teada saanud kaua ma tegelikult olin seda salli juba kudunud ja kaua mul lõpetamisega aega läks.

Vastasin: ” See, et ma pildi täna siia üles laadisin, ei tähenda, et ma seda viimasel ööl elueest kudunud oleks!”

Ja järgmiseks tuli: “Aa, seda sa kudusid siis kui sul jalad haiged olid”

(Kommentaarid ei ole enam täpselt tsiteeritud kuna ma kustutasin need)

No mis ma oskan kosta, eksole.  Iseenesest olen ma väga rõõmus, et lõpuks ometi inimene, kes armastab seljataga ussitada, andis mulle netiavarustes põhjuse enda blokeerimiseks.  Antud juhul on mul ainult kahju, et ma teda kodumaal olles õigesti tundma ei õppinud.  Mulle tegelikult ei meeldi inimesed, kell jaoks eksisteerivad maailmas ainult nende arvamus ja vale arvamus.  Sest ma leian et ka kõigil teistel on õigus oma arvamusele ja see ei pea mitte ühtima tema arvamusega.  🙂  Kogu loo moraal on, et nüüd mul ongi jalad (siiski JALG) haige ja tööl kiired ajad.  Mis tähendab, et ta saab oma lõugade eest ka minu osa tööst ära teha -ÕNNE, ÕNNE!!  😀

*****************************************************

Nii ja siis on mind juba pikka aega vaevanud mõte, et kes on need anonüümsed persoonid, kes käivad näiteks Virx’i blogis ja ühes väga “meeldivas” foorumis sappi pritsimas.  Teemad, mis mind vaevanud, et miks keegi “julgeb” käia Lidl’is süüa ostmas ja kuskohas müüakse lõhet 5/6€/kg.  Minu jaoks on kummaline, et mõned, kes väidavad end aastaid olevat Soomes elanud, pole mitte kunagi!!! lõhet sellise hinnaga näinud.  Aga meie siin näeme, korra kuus ehk või nii….  Või ei ole see lõhe kuigi kirjutatud nii on ja välja näeb ka lõhe moodi?  Ma lihtsalt ei saa aru.  Aga nagu minul ja ME-l on põhjenduseks hea repliik varutud: “see tuleb ilmselt kivisest pinnast” ja see sobib ka siinkohal hästi.  Sest ma tõesti ei saa aru…mismoodi pole kunagi näinud?????….  Hmmmmmm

Ja no see Lidli teema.

Ma tahaks neid inimesi päris oma silmaga näha, kes koguaeg karjuvad, et Lidlis käivad pmst “rotid”.  Jaah, alles paar päeva tagasi istusin ma ca 45 minutit seal Lidli kõrval ja vaatasin, et kes seal siis käivad…..  Ma küll ei julgeks väita, et seal nüüd mingi eriline kontingent käiks, tavalised inimesed.  Ma julgeks nüüd arvata, et Säästumarketis käivad ka inimesed toidukraami ostmas?!  Või on Eestis Säästukad kinni pandud?

Mul on 2,5 teooriat anonüümsete kisajate kohta:

1. Eestlased, kes on mingil põhjusel kodumaal sunnitud hakkama saama ja lihtsalt valavad oma kibedust ja sappi suvalistes “sobivates” kohtades välja.  Ilmselgelt delfi ja õhtulehe kommentaariumid on juba ülerahvastatud, sellest tulenevalt otsitakse teisi väljundeid.

2. “Pendeldajatest” eestlased (reeglina ehitajad), kes “elavad” siin kui rikkurid, kärutavad ringi EEnr autodega, siis ei pea ju automaksu maksma . Vägagi tõenäoliselt teenivad enamuse oma palgast mustalt…..  Ja süüa ostavad ainult kõige kallimat ja võimalikult kallist poest. Kindlasti on neil veel palju meelelahutusi (mänguautomaadid, naised jms)  Siis purjetavad vahepeal koju (Eesti), pere (kui see neil peaks olema) juurde, kurdavad naisele, et tööga on kehvasti ja sellest tulenevalt ka raha jätkuvalt loopida pole (loomulikult kui siinpool lahte on kõik juba loobitud, eksole), veedavad seal veidike “kvaliteetaega” (loe: reeglina joovad sõpradega) ja siis purjetavad kenasti ja viisakalt siiapoole tagasi….. Et ring saaks uuesti alata. (Muide kui naine julgeb mehele sedapidi teha, tuleb sellest suur draama…mees ise eks”pendeldaja”)

Ning lisaks siis see 0,5 teooriat, mis puudutab Virx’i, et on olemas ka võimalus, et mõned lüüasaanud “rahabossid” või nende jüngrid püüavad teda lihtsalt mentaalselt hävitada.  (see viimane väide ei puuduta nüüd ilmselgelt enam Lidli ja üldse toiduhindade teemat)

Selline mulje on mulle jäänud sapipritsijatest.

Segaduste vältimiseks lisan siia klausli: Arvamus on rangelt isiklik, ei pretendeeri absoluutse tõe tiitlile ja mitte keegi ei ole kohustatud sellega nõustuma.  🙂

****************************************************************

Vot sedamoodi, saingi vist hetkel kõik hingelt ära….. Või noh, enam vähem.  Kuna väike peremees ärkas, siis mõttelõng on natukene pusas. Lähen kööki ja joon veel veidi kohvi.  🙂

Ridadeni!!

Teie ilmselgelt ülemõtlev Mina.  🙂

 

P.S. Virx, kui sa juhtud läbi hüppama, siis ma pean nüüd kahetsusega tõdema, et ma ei saagi sinu blogisse enam oma arvamust kirjutada…lugeda veel saan ja loodan, et see võimalus ikka jääb.  🙂