Archive | aprill 2011

Yhikamutid@fi vol. 32 eli Finišijoon paistab.

Nii kaua pole teiega rääkinud.  Häbi mulle.  Noh, aga mis sa siin ikka räägid kui töö, töö ja töö vahepealsete arusaamatu lolluse pausidega.

Ja nüüd on mul au teada anda, et selle “koolituse” finišijoon on peaaegu juba ületatud.  MA-l oli täna viimane tööpäev.  Jehuuuu!  Tähistas seda paaritunnise maratoniga ümber kohaliku asula.  😀

Aga meie Me-ga läehem järgneval paaril päeval tööle, et saaks töötamist nautida.  😀  Pühapäeva pärastlõunal algab reis kodumaile.

Esitasin poliitiliselt korrektses vormis H-le meie nägemuse kojumineku kuupäevast ja tõenäolisest tagasijõudmise päevast.  Lisasin klausli, et esteks me peame pühapäeval ära minema, sest mul on esmaspäevaks hambaarsti aeg ja järjekorrad ulatuvad muidu juunisse.  Ju ma sis pean ikka minema, jah..     Alles 27. tagasijõudmise üle ei paistnud ta üliõnnelik olevat ja lisaks polnud ta üldse kindel, et ta nutma ei hakka.  😀  😀  😀  Aga õhtuks leppisime ära.  😀 😀 😀  Kui meelest maha ei käi, sis toome talle vormileiba ka.  😉  Vana Tallinna’t veel ei taha.  Sis kui soojemad ilmad ja tervis ka veidi parem.  Ju see on selline kokkuhoiupoliitika – soojema ilmaga saab ehk kõvema laksu . 😀

K arvas, et ta on viisakas poiss ja küsis mu käest töökäsud üle.  Tuleb suruõhutorude paigaldamisega vaeva nägema hakata.  Asi millest ma päris täpselt aru ei saa, et kas ta nüüd arvabki, et ma olen ainuke kelle käest neid ülesandeid küsima peab või….  Mu meelest on majas päris mitu inimest, kellelt ta võiks vajalikke ülesandeid ja nõuandeid küsida, aga eks me näe.  Pärast seda ku ita oli oma ülesanded üle kinnitanud, tegi tellimuse: kast õllet ja kast gini.  :O  Täiesti lambist.  :O  Ma ju räägin, et tal nupp nokib.  😀  Hiljem arvas H ka, et kui teil ka on autos kast õlut, siis kliendi leiab majast alati.  😀  😀  Normaalne, nüüd hakkame alkoturistideks ka veel.

Ahjaa, Jamppa ostis uue auto ja töökaaslased said selle eest kaneelipirukaid.  😀

Mingil hetkel sattusin huvitavasse sünkrooni jooksma .   Nimelt tegin üleval tööd ja kuulsin kui H ja N hakkasid esmaspäevast olukorda arutama, et 3 inimest puudu ja lisaks veel 1 lõikaja ei tule tööle jne jne ..läbiv sõna maanantai…  tõusin sis masina tagant püsti, et teeks ühe ninapuuderdamise tiiru, läksin trepist alla ja kuulen ka altkorruselt maanantai, maanantai..  Jõudsin ukseni jam is ma näedn: 4 meestöötajat parves koos ja hirmus tuline jutt käib..  No ei saanud end keelata ja küsisin, et kuulen nagu oleks paanikaosakond, igalpool maanantai, maanantai..  Panid ühe kajaka ja jooksid laiali.  😀  😀  tegelt oleks veel tahtnud öelda, et enne tuleb veel lauantai ja sunnuntai, et vara veel maanantai paanikaks, aga las ta olla.  No tegelikult selle konkreetse paanikahoo põhjust ma tean ka – Janne puhkab ka järgmisel nädalal.  Kuna trükkimise-pesemise jms osa on tema käpa all, eks nad sis panid veel plaane paika .

Sünkrooni sattumine oli lihtsalt väga naljakas.  😀

Hea küll, las need tööjutud olla, sisi eksole.  Mitte, et mul midagi muud väga rääkida oleks, aga …

Kuna täna reede, tegime ME-ga omale mõnusa äraolemise.  Söögiks spagettid lihapallidega ja punase plögaga  😀  miski tomatikraam, millele väidetavalt oli valkosipuli lisatud, aga mu meelest käis sealt küll hoopis basiilika üle.   Tühja kah, täitsa hea kõhutäis oli ikkagi.  🙂

Kõigepealt tegime söögi valmis, siis käisime saunas, jõime seal siidrit ja võtsime leili.  Oma tervet tundi ei suutnud ikka ära kasutada.  No ei tea, mis me valesti tegime.  Ilmselt tuleb järgmine kord rohkem siidrit kaasa võtta.  😀

TUppa jõudnud, sõime oma õhtusöögi, käisime rõdul ilma nautimas ja nüüd tunnen, et isegi ma oleks võimeline ENNE 23 magama minema.  :O  Kui me selle kojusõidu ka terve mõistusega üle elame, siis oleme vabad!!!!!   Mitte, et meil oleks enam väga terve mõistus, aga noh see vähene, mis veel on, võiks ju jäädagi.

Pmst, kell 00.00 saab ühel makstud rendiaeg täis..oli mõte, et peaks talle teatama ka..:D

Khtlen ,sest me oleme liiga väsinud, et mustade ja igasuguste muude jõududega siin vee löösel rinda pista.

Vot nii, ma nüüd lükkan selle posti üles..koos kirjavigadega muide ja kobin magama.  🙂

Teie, hetkel veel @ hullumaja@fi, Mina

Yhikamutid@fi vol.31

Tere ilusat ja positiivset esmaspäeva.

Millest sis alustaks täna..hmmm.  No näiteks sellest, et MA-ga on ametlikud ja natuke vähem ametlikud asjad kõik paika pandud ja mu närvid isegi puhkavad .  😀  Nad on nüüd N-ga kõige suuremad sõbrannad.  Eks jah, suht sarnased egod ka.  See-eest on minu ja ME õuel pidu, sest meil pole üldse vaja enam pingutada.  Eile taheti vabandada, aga asjad on selles staadiumis, et “Hilja, peremees, hilja!”.  Ei ole ju mõtet suusoojaks öelda, et vabandused vastu võetud kui tegelikult tead, et ei suuda.  Nii ongi – igaüks tegeleb oma asjadega ja reedel on MA viimane tööpäev.

H tuli täna tööle tagasi.  Arstid lubasid.  Väga positiivne.  Loomulikult läksid ta silmad rombikujuliseks kui ma talle teatasin, et reedel MA viimane tööpäev selles firmas.  Lähemalt räägime sellest teine päev ja teises kohas, sest töötoas oli liiga vaikne.  😀  Mainisin talle nii mokaotsast, et muretseda pole vaja – koht tühjaks ei jää.

See kevade tulek vist mõjub inimestele väga hästi, sest tööl on niipalju rõõm uja positiivsust ja nalja ja naeru..et kui keegi kirjeldaks mulle sellist töökeskkonda, siis ma lihtsalt ei usuks seda.  Praegu ma lihtsalt näen seda ise.  😀

Kõrtsi järelkajadest niipalju ,et J2 igal võimalikul hetkel noogutab ja naeratab.  On kaks võimalust, ma kas olin väga naljakas või on tal lihtsalt rõõmsad mälestused sellest käigust.  😀   A misiganes, hea kui inimesel hea tuju on.  🙂

K ja H rääksiid mind taga ja ma sattusin neile peale ning sain avalduse, et ma meeldin K-le väga.  Läksin vaatama kuidas mu masina abilauaprojekt edeneb.  Nähes neid seal lobisemas, küsisin, et tööd ei tehtagi??!!  Sis ütlesin H-le, et ma ilmselt nõuan liiga palju K-lt ning vastus siis tuligi selline.  Astusin kähku minema.

Maxi uuris, kuidas ma sis selle maaga sõbrunenud olen..  Vastasin ,et ega ma ei kavatsegi ära minna enam.  😀   😀  Tal oli üllatavalt hea meel selle üle.

Sellest kõigest tulenevalt olen hakanud mõtlema, et kuidas nende eestlasi mittesallivate soomlastega on??

Kus nad on?

Või oskavad nad oma tegelikku arvamust väga hästi varjata.?  No ausalt, kui mulle ikka ei meeldiks, et igasugused ringi luusivad, siis ma päevast päeva nende teretamise ja neile naeratamisega vaeva küll ei viitsiks näha.  Ei alustaks vestlust…kui just hädavajadust poleks.  Ja minu möödaminnes-vestlused töökaaslastega ei klassifitseeru küll hädavajalike alla.

Või on see lihtsalt väikese koha võlu?

Linnasoomlased äkki ei salligi eestlasi, kes nende marjamaale tulevad?

Samas avaldus, et “ma ei salli soomlasi”, on minu meelest ka väga ülepingutatud.  Aga just sellist avaldust ma ühel päeval töö juures kuulsin…  Ei ole ju normaalne.  Kui inimesel on mõned halvad kogemused-juhtumused, siis ei saa ju niimoodi üldistada.  Või saab?.

Näiteks esines ütlejal autoprobleem, juuresoleva maja verandal oli soome perekond hommikukohvil.  Igapäevaselt teretasid-lehvitasid, aga tol hommikul kui inimene arvas, et läheb palub auto jaoks mingit abi, kadusid kõik tasahilju verandalt minema.  Ja sealtmaalt tema ei salli soomlasi.

Meie lähenemine autoprobleemi korral oli hoopis teine, me lihtsalt avaldasime inimestele niipalju survet, et nad lihtsalt pidid meid aitama.  Helistasin ju H-le, tema jaoks ülemõistuse varasel hommikutunnil.  Lisaks veel teist korda LAUPÄEVA hommikul.  Ja me pole ikka veel tülli läinud.

Nendel autohädalistel olid ka olemas tööandjad ja värgid.  Seega ma ei saa aru…

Ise kahtlustan, et rohkem on see ikka iniemse enda kõrvade vahel kinni.  Kehtib sama reegel: nagu koer külale, nii küla koerale või vastupidi. kuidas tahate.   Sest inimesel on probleem enda mina-ga.  Kahjuks ilmneb see iga päevaga üha rohkem.  Probleemi korral ei lähene ta inimesele kunagi normaalselt tasandilt, vaid “jookseb maha”  Ja nii ei saagi ju häid suhteid tekkida…või saab?

Ma olen ise ka natuke seda “mahajooksmise”-tüüpi, aga tunduvalt tagasihoidlikum.  Probleemide lahendamist alustan ikka normaalselt, vestluse vormis.

Paraku on ME ja minu seisukoht, et proovisime, aga väga ei õnnestu.  Töisel tasandil, niipalju kui vaja , ok, saame hakkama,  Aga sõbrannatamist ei tule.   Muidu äkki lämmatab meie egod ära veel.  😀  😀  😀  Aga meil läheb neid veel vaja.

“Suvetöö” kohta uurisin ka, homme ehk saab lähemat infi.  Hetkel tume maa.

Üldiselt sai täna mitu asja ära aetud ja välja uuritud jälle, sest mul oli meeles asjad õigel ajal kollase notestick’i peale kirjutada ja hommikul koti külge kleepida.  😀  😀  😀

Ma olen täiesti lootusetu, eksole!!!  😀  😀  😀  Aga see-eest positiivne ja rõõmus.  Seega tühja sest ajupuudulikkusest, peaasi, et endal hea olla on.  😀

 

Seekord sedasi.

Järgmisel korral ilmselt jälle teisiti.

Teie, kahtlaselt positiivne Mina.

Yhikamutid@fi vol.30 eli palju kisa, vähe villa.

Terve!

Ma nüüd mõtlen, et millest alustada.  Üldiselt on viimastel päevadel tunne nagu oleks me mingid sõjakoldesse missioonile saadetud sõdalased. Pidevalt peab valvel olema, millal miini otsa võib komistada.  Ja kuna olukord selline on, siis eelistame hoopis nädalavahetusel tööd teha, sest kodus istume igaüks omas kuudis kinnise ukse taga.

Tööl on nagu on.  Reedese päeva jooksin ka K-ga võidu ja jagasin talle töökäske, nõuandeid, vihjeid jne.  Ühesõnaga õmblemisega on jätkuvalt nii nagu on.  Kellelgi on jälle pind tagumikus, aga ei saa aidata.

Esmaspäeva hommikul, või noh tegelikult juba tollest laupäevast kui Baltimaade Vabahärra külas käis, tiksubs kuklas mõte, et karaokel tuleb ära käia.

Kuna saunavärk sai ka korraldatud, sisi kasutasime eile seda suurepärast võimalus.  Mmmmõõõnus.  Enne suutsin veel tugitoolis tunnikese magadagi.  😀

Saunas käidud, kuivasin natuke ja nii see minek tuligi.  Täitsa kiva, ma pean mainima.  Igatahes palju parem kui ma kartsin.  Sai laulda, palju loba aetud kuna komistasin ühe trükkija pihta.  😀  Natuke siidrit libistatud ja takkapihta veel 1 tants ka.  Ning üllatava kutse karaoke-mehe poolt, et 24.04 toimub jälle, oleks tore mind ka näha.  Pidin talle teatama kurva uudise, et sel ajal olen mujal .   Seega tundus, et mulle tekkis kohe terve hunnik “tuttavaid”  ja nüüd peab ettevaatlik olema.  😀

Koju naasesin kell 1.45.  Ja keerasin kähku põhku.  Hommikul avasin silmad, vaatasin: Neetult valge on, krt kas tõesti sissemaganud.  Vaatasin kella, oeh, alles pool 7.  :O  :O  No mida vihmavarju, ma ju nii hilja magama läksin, miks ma nüüd üles ärkasin.  :S   No hea küll.  Vedelesin veel natuke ja ronisin veidi enne 7 voodist välja.  Kohvi ja värki.

Ja sis ühel hetkel sain ma valgustatud. 😀

Meil elutoas raadio, mida võiks nagu kuulata ka, eksole.  Noh, et ei oleks nagu kabelis – haudvaikus koguaeg.  Ja eile see raadio meil jälle mängis täiesti normaalse valjusega, ma arvan.  Aga nii kui ma õhtul korteriukse enda järel sulgesin, kihutanud MA oma toast välja ja pnnud raadio nii vaikseks, et ME seda enam ei kuulnud oma tuppa.  ME sis pannud uuesti kõvemaks.  Ja MA ka kohe uuele ringile, pannud veeel vaiksemaks kui enne.   Siis arvanud ME, et sis tuleb üldse kinni panna ja heameelega sulgenud ka köögiukse ja oma toa ukse korraliku pauguga.

Ja sis hommikul, istume meie ME-ga laua taga ja tuleb MA ja küsib, et kas neid uksi vaiksemalt ei saaks käsitleda.  Nohjah, siis sain mina ka teada, mis jant siin pärast minu lahkumist toimus.  ME arvas, et sis ehk saab aimu, mis tunne meil mitmel hommikul on olnud.  Ühesõnaga, miiniväli.  ME igatahes pani asja sõnadesse nii ,et teda võibki kohelda nagu mittekeegi oleks.  Kahjuks on MA minust keeleliselt sõltuv, seega arvab, et ME-ga on toredam kiusu ajada.  Hea küll, ühel hommikul võib juhtuda, et tal tuleb sis jalgsi tööle minna.  Aga ta vaeseke ei ole vist selle peale veel tulnud.

Vuih, kuidas mulle ei meeldi need märterluse-kummardajad.  Ja inimese meelest pole tema mitte midagi valesti teinud.  Anna kannatust, ma ütlen.  Alates hapukooreveega põrandapesemise soovist, õhuvärskendaja käsitlemise mittetundmisest kuni varahommikuste kapiuste lõhkumiseni.   (Kui ma selle viimase kohta märkuse tegin, sain vastuseks, et ega tema neid selliseks teinud ole.  Tule taevas appi, ma ütlen, saab ju ka vaiksemalt kinni panna)

Tegelikult, ma mitmel korral olen mõelnud, et vot sellist seisu küll ei osanud karta.  Eks ole ennegi neid lahkhelisid olnud, aga et selles eas inimene võib 24/7 lapsik olla ja iga väiksemagi asja peale solvuda – kasva suureks.

Ja kuna eile tegi ta jälle ühe mõnusalt plonti lükke töö juures, siis ma lausa füüsiliselt tundsin, kuidas ma lihtsalt enam ei jõua….  Ning sel hetkel oleks vaja olnud kedagi ,kes lihtsalt oleks kallistanud-toetanud…..õudne tunne oli.  :S   Ja loomulikult sain ma natuke hoitud, küll tunde hiljem, aga asi seegi..  😀  See üksainuke tants oli täiesti piisav, et ma tänaseks jälle normaalseks sain.  Eile tahtsin nutta, aga õnneks tuli enne uni.

Kogu jandi kokkuvõtteks ütlen, et vähemalt 1 ühine soov on meil kõigil – saaks ometi ära Eesti juba, laheneks kõik.

Aga kas 16. õnnestub , ei julge lubada.  Töised asjad on nagu on.  Lainetena käivad need asjad seal ja see on suhteliselt nõme.

Täna kohtasin poes H-d, kes oli suhteliselt positiivselt meelestatud ja arvas, et esmaspäeval tööl kohtume.  Aga tempo tuleb tal küll maha võtta.  Sis käisime ME-ga kohalikus kirbukas.  Tegime kiired järeldused, et kapitaalselt tuleb midagi ette võtta, sest kirbukas müüjaks olnud onu, tundis  huvi kuskandist me Eestist oleme.  :O  :O  Tema käib Tartus ja saab nii mõndagi eesti keelest aru.  Õudus kuubis, varsti ei julgegi kusagil enam omavahel ka rääkida.  :S  :S

Ahjaa, töö juures selgus ükspäev, et üks trükkimsie poiss sai vene keelest aru.  Nimelt N ütles midagi puhketoas vene keeles ja sis tuli sealt ka kohe kommentaar.  Ja lisaks veel “Dobrõi den”  N polnud kade ka, vastas, et päev küll ,aga hea vaevalt.  😀  (seda ka muidugi vene keele)  Aga vaesele mehele oli seda natuke palju.  Nimelt ta kunagi aastakese vene keelt õppinud.  Päris palju nalja sai.  😀

On hea, et need rõõmuhetked veel meie päevadesse mahuvad.  Muidu oleks vist ammu kellelegi füüsilise märkuse teinud.

Ah hea küll, ma ei riku teie päeva rohkem.

Ilusamaid postitusi ei hakkagi enne tekkima kui oleme tiiru kodus käinud, nii et võtke minu blogist puhkus seniks.  😀

Teie, Kõrtsijärgsete meeleolude käes mõnulev Mina.