Archive | veebruar 2011

Yhikamutid@fi vol.3

Täna oli reede…juhuuu!!

Päeva algus tõotas küll täielikku läbikukkumist.  Kuna eile olime kõik korralikud külmavaresed, siis õhtul autot käivitama minna ei suutnud (võib lugeda ka: ei viitsinud).  Ja hommikul maksis see kätte- masin isegi ei lubanud.  nii kui juht võtit süütelukus keeras, tegi neljarattaline sõber “Mkmm” ja ei muhvigi.  Sai siis sõpra natuke nügitud, aga tulu ei miskit.  Lõpuks ajasin telefonitsi üles mehe, kes alles ükspäev mainis nii muuseas, et isegi kella 8-ks on raske tööle tulla, mis siis veel 7-st rääkida.  😀  😀  Esimesed kolm kõnet katkestas ta julmalt ära.  Aga ajalugu on näidanud, et me oleme ikka jonnakad mutid ja ma ka ei jätnud..ning siis vastati kõnele.  Ja tore on tõdeda, et H on üsna kiire mõtlemisega ning suutis organiseerida meile Kalle, kellel olid kaasas “krokodillid”.  Jehuu, sõit võis alata.  Lisaks selgus töö juures, et väga lahkesti lasti meil autoaku laadima panna päevaks.  Koduvabariigi töökohas poleks osanud sellist pakkumist uneski näha.  Kui H tööle jõudis, saime teada, et ta on “very angry”…..no niisama suusoojaks.  😀  😀

Töö juures on meil nüüd lõpuks ka tulemise-minemise koodid seinal.  Aga kuna hommikul vara T-d ei ole, siis võtsin suvalisel, vähe nooremal kutil piltlikult kratist kinni ja käskisin seletada.  Sai selgeks.

Lisaks oli puhketoas laual msikipärast kandik rullbiskviidi ja keeksiga.  me ei osanudki midagi arvata.  Päeva peale sain T-le pihta ja uurisin, tuli välja, et täna oli Tuija nimepäev.  No ok siis.

Lõunaks “kinkis” Kalle meile isiklikud “krokodillid” või noh ilmselt ikka laenas..ma ka ei tea, sest viibisin olulisel hetkel vaateväljast eemal.  Järgmiseks üllatuseks tuli üks naisterahvas puhketuppa ja küsis, kas räägime soomet või inglist…vastuse saanud, teatas ta meile, et kevadepoole võiksime temaga Tamperet avastama minna…..  Nojaa, mis saab meil selle vastu olla.  Omakeskis arutasime, et ilmselt nad hakkavad aru saama, et me ei kavatsegi siit veel ära minna.  😀  😀  😀  Pakkumine muide tuli kuidagi nii kohatul hetkel, möödaminnes, täiesti lambist, et vestluse järel oli vist mokk natuke töllakil isegi.  😀

Tööd sai tehtud…no ikka päris palju.  Just eile sai kodus mõeldud, et ilmselt teen oma liigsete teadmiste-oskuste väljanäitamisega endale jälle karuteene, aga mis teha…vaja on ju asjad ritta saada.

Eile sain suurema osa päevast viire lõigata, täna ka pool päeva.  Muudkui jooksin nende kangaribadega edasi-tagasi, ikka 3 meetrit edasi ja 3 meetrit tagasi ning niimoodi umbes 20 korda.  Siis jälle 4 meetrit edasi-tagasi, mitmeid kordi, ka 5-meetrised ja isegi mõned 6-meetrised.  Pidasin küll plaani, et ainuüksi kangaladestamise järgi saaks mingi kilometraaži kokku arvutada, aga pärast seda kui suutsin 60 jagada 3 nii, et vastuseks sain 10, matsin mõtte maha.  😀  😀  😀

Päeval sain ühe kummalise telefonikõne, kelletki Riho’lt, kel sama perenimi nagu minul.  Vestlesime sugupuu teemal.  MA seisis mu kõrval ja küsis muheledes:”ega sa pole talle ju öelnud, et sa Soomes oled!”.  Ega ma polnudki.  Siis arvas härra Riho, et ta ei taha rohkem mu kallist aega raisata, mainisin talle, et tegelikult on see ikka tema kallis aeg ka, sest ma Soomes.  Mees ehmus natuke, lennutas omaette miski väikese vandesõna ja palus, et kui kodukandis tagasi olen, võtaks ühendust.  😀  😀  😀  Oi, ma olen ikka vahel õel, eksole.  😀

P.S.  vanim võsuke pidi mind ikka korrigeerima, et tegelikult oli see ikkagi minu kallis aeg.  Aga too onu seda ju ei teadnud.  😉  😀

Mingil pausihetkel luges MA lehte…  :”Kangasalas on miskid katkised lehmad”….ähh meil on ikka hea lugemisoskus, pidime end puruks naerma.  Ma loodan, et kohalikud ei pea meid veel päris hulludeks.

Naisterahvad, kes meiega sel nädalal koos ülakorrusel töötavad on küll kuidagi masendavad ja tuimad ja kohati tekib kahtlus, et nad ei oskagi rääkida.  No ei viitsiks mina niimoodi tööl olla.  Ilmselt mitte keegi meist kolmest ei saaks sellega hakkama…kui me just korralikult tülli ei pööra – siis on kõik võimalik.  😀  😀

Käsitööd pole ma ikka teinud.  Päevad otsa jalul trampimisest olen läbi kui läti raha.  Öösiti norskame mõnusalt.  Tubade vahelised seinakapid kostavad niimoodi läbi, et oma kõrvaltoa naabriga rääkisime juttu omades voodites lamades.  😀  😀    Hirmus ma ütleks.

Rohkem väga ei meenugi.  Päev oli suht kirju ja mitmekesine… nii et kõvaketas saab suht kähku täis.  Ja märkmete tegemiseks kahjuks aega ei ole.

Aaa ja hommikul kui olime töö juurde ära sõitnud, ei tulnud ju tagumised uksed enam lahti.  Nii et MA pidi väga kummalisel moel väljuma juhiuksest.  😀  😀  😀

Õhtul autot laadiast vabastades, ei osanudki me selle ga muud pihta hakata kui kaasa võtta.  Ehk ei hakata vaasteks pidama.  Ei saanud ju lihtsalt õue vedelema jätta.  Nüüd me siis liigume noomoodi: autos kolm juhmi mutti ja hunnik hädatarvilikke juhtmeid.  😀

Nüüd sai küll kõik.  Homme läheme jälle alevit ja imelikke kaubanduskohti avastama ja ehk saab siis huvitavaid pilte ka lisaks.

Seniks ridadeni.  Enam ei külmetagiväga, õues on temp jub seal -10 ümber.  Külm hakkab taanduma.

Teie reedeselt mõnusas tujus Mina.

Yhikamutid@fi vol.2

No tere hilisõhtut jälle.

Millest siis alustada…  No et hommikul läksime tööle.  Mul oli au autot soojendada.  😀

Töisest seisukohast tegime, mis õhtul sai plaani võetud ja siis juhtus jama, sest töövahenditega oli tõeliselt kitsas.  Molutasime ..no ma pakun mingi tunnikese kindlasti lihtsalt niisama.  Siis käisime veidi H-le pinda vahendite ja masinate suhtes.  Sel mehel poel ka kerge elu, nagu Figaro.  Kuna majas töö toimub kahel korrusel ja paljudel ruutmeetritel (ausalt ärge küsige kui paljudel, ma ei tea), sisi mees jooksebki nagu orav rattas.  Või nagu ta ise väljendus, et kui ta alla läheb on teda kohe üleval vaja ja vastupidi.  Küsisin, et kas ta teab ka palju kilomeetreid ta läbi jookseb…vastuseks sain PALJU.  😀  😀

Eks ta vaeseke oli arvestanud eilse plaaniga, et me kella 9-st hommikul Tamperesse suundume ja meil seal ka aega läheb.  Aga paraku, paraku…  Tamperesse suundusime me alles veidi enne lõunat.  Kergendusilme oli ta näost küll selgelt näha.   Tamperest ei oskagi midagi väga tarka veel rääkida kuna meie retk piirdus Maistraatiga.  Ja seal läks meil kõigest 15-20 minutit paberite täitmiseks.  Järgmisel teisipäeval lubati henkilötunnuseid postiteel.  Siis tuleb Kangasalasse siirduda, et verotoimistust läbi astuda…ja loomulikult miski pangakontori peame ka vallutama.  🙂   KELA asjad on meile kõigile, kaasa-arvatud T-le seni veel väga segased.  Elame, näeme.

Tööle naasnuna leidsime sealt eest õnneliku H, kes oli oma asjadega mäele saanud.  MA leidis omale hunniku tööd.  Ma koperdasin extenderi otsa.  😀  Kuna seda oli vaja vahepeal ka heisata, siis tuli päris mitu tiiru korruste vahel joosta.  Tõmbasime lipu vardasse, korrigeerisime mõningaid asju, lipp maha ja jälle ülakorrusele harutama-õmblema.  Ning uuele ringile lippu heiskama.  😀  😀

Lisaks kõigele räägin ma mingit imelikku keelt.  Põhiline on inglise keel, siis juhtuvad sekka sõnad, mida ma soome keeles valdan ja sellist segaputru me siin viljeleme.  Õnneks on H ja T mõlemad ka sellised multilingual persoonid.  🙂   Eile juhtus paar korda äpardus ja hakkasin oma korterikaaslastele inglise keeles asju seletama.  Ühel hetkel tundus mulle, et nad mind veidi imelikult vaatavad ja kommentaariks käis, et ei, sa meiega ei pea inglise keeles rääkima…päris naljakas oli.

Näidati meile ka kätte koht, kuhu peaks pöörduma kui tervis käest läheb – asub Kangasalas.  Alko pood mainiti ka ära.  😀  Mitte, et meil selle järele hirmsat vajadust oleks, aga teada võib ju ikka, eksole.  😀

Kangast tassisime ka koju “natukene”.  Elutoas on nüüd rõõmsad, päikeselised kardinad.  Ja neljarattaline sõber sai ka uuesti “riidesse”.  Seekord koristasime ta sealt kõnnitee äärest ära ja loodame, et kuuse alt ei viitsi keegi meie sõbra “riideid” pihta panna.  Aga külm on ikka veel.  Kodus olemiseks on küll soojad dressid, aga kohati hakkab töö juures kõhe.  Igavene häda minu, külmavaresega.

Natuke tegime kodus keeleõpet ka.  Õpik meil ju on ja sõnaraamatuid ka paar tükki.  Ja nii on päris mõnus tudeerida.  Üksi on igav.

Kudunud pole ma täna mitte ühtegi silmust järjekorselt.  Ilmselt enne nädalavahetust ma selleni ei jõuagi.  Tänane ringijooksmine väsitas füüsiliselt ja pidev võõrkeeles mõtlemine paneb vaimule ka suht põõna õhtuks.

Aga iseenesest oleme endiselt rõõmsad ja juttu jätkub kauemaks.  😉    Keegi veel välja kolima aei hakka.  😀

 

Well, thats all for today!!

Endiselt teie Mina.

 

 

Yhikamutid@fi vol.1

Tere jälle!

Ütlen kohe ära, et pilte täna ei ole.  Tööpäev oli ju.  Aga see-eest oli endal nalja nabani.  😀

Tööle paluti meid lahkelt kella 9 minna.  No me sellised korrektsed mutid, et hakkasime varakult kohvitama, sööma ja autot käivitama ning jõudsime kohale umbes pool 9.  Ikka juhtub ju.

Hommikune kõige huvitavam avastus oli muidugi, et fliistekike, mille olime oma kallile neljarattalisele soojenduseks kapotile jätnud, oli hommikuks jalad alla võtnud ja meid maha jätnud.  Ausalt, väärtust suurt polnudki kui välja arvata vajalikkus auto seisukohast, aga hämming oli väga suur.  Et siis mismoodi, selline heaolumaa ja selline secon-handist tasuta saadud tekijubin pannakse auto pealt pihta.  Hämmingus olid ka töö juures personell-töötaja ja teine põhiline asjapulk.  Kahju on loomulikult tõdeda, et soojendussüsteemi, mida siinsesse pistikusse pista, meie autol ei ole.

Ok, see selleks.

Aga siis tööl…  Esteks kõndisime majas mingi tunnikese ringi.  Väljastpoolt paistab see maja üsna normaalse suurusega, võiks öelda, et isegi väike, aga seest on see ikka palju kordi suurem.  Teate küll seda lugu väikesest maakerast, mille sees on tegelikult kordi suurem maakera.  😉   Näidati meile kõike A-st Ü-ni.  Nüüd me siis omame palju paremat ettekujutust, miks mõned asjad on nagu nad on.  Kodumail ainult oma tööd tehes jäid paljud asjad arusaamatuks.

Järgmiseks tekkis meil kohvipooltund.  Personell-töötajaga eraldi kohvinurgas.  Mainisin talle ka fakti, et mul on nett, aga ma sellest ei taha kõvasti rääkida.  Ta oli umbes sellist nägu, et aaa, ongi, aga las ta siis olla ja et see on ju väga tore.  No hea küll, me ikka rääkisime veidi nendest netitikkudest ka, aga see on tulevikumuusika.   palju sai paberimajandusest räägitud ja erinevatest ametkondadest, kuhu vaja pöörduda ja mis teha.  Ühesõnaga, hommikupoolik oli suht tihe.

Siis jalutasime n.ö. töötuppa ja hakkasime töövahendite varusid lahkama.  Kuna masinad toodi meie eelmisest töökohast, hakkasime usinalt lisatarvikute kohta küsimusi esitama.  Sest vanas kohas neid ju enam vaja ei lähe ja miks need puudu on…  Nonii siis asjapulk H tegigi mõned selgitavad kõned ja nõudis asjad välja… Homme pannakse posti.  😉

Tööd sai ka tehtud.  Lõigatud, õmmeldud, pakitud.  Nagu ikka noh.  😀   Vahepeal jälle personell-töötajat tüüdatud kui msikit meenus, mis vaja selgeks rääkida.  Ja nii see päev kulges.

Lisaks kurtsime oma muret lagedate ja tuult läbilaskvate akende üle.  Selle tulemusena tekkis meil sinna mitu rulli kangast, mida võib lahkelt kasutada.  Ühe rulli, mis oli piisavalt parajateks juppideks lõigatud, tassisime tööpäeva lõpul koju ka.  Lisaks nõudsime väikseid lampe, ja ma sain omale kapikese, millele läpakas ja muu vajalik kraam asetada.

Kokkuvõttes oli väga naljakas kodus söögilaua ääres mõelda, et mida kohalikud töötajad küll sellistest arvata võivad:  tööle tulevad ca 2 tundi hiljem kui teised, siis tegelevad 2 tundi põhimõtteliselt mitte millegagi, siis hakkavad igasuguseid asju nõudma, veidi teevad tööd ka ning lahkuvad 3 lambi, 1 kapi ja kangarulliga.  😀  😀  😀  😀

Kodus tegelesime kardinate installeerimisega, toitlustusega…  Ahjaa, käisime siit ca 25 km kaugusel tööstuskaupade poes ka.  Kuna meid ikka tõsiselt piinas põrandapesumopi puudumine, siis lihtsalt OLI VAJA see hankida.  Nii me siis saime H-lt suusõnalised juhised kirikust, mäest alla sõitmisest, mõnisada meetrit vasemale ja natuke jälle paremale ja ongi hea pood.  Aga me olime “kavalad”, me jätsime kiriku vahele.  😀  😀  😀  Lähenesime asjale teisest küljest ja pööramist-keeramist oli ka mu meelest vähem.  Igatahes unustasime end poodi, mis pidi suletama kell 6 ja olime viimased, aga keegi meie peale ei karjunud.  Positiivne.  Sain omale kodus kandmiseks mõõõõnusad soojad dressid 14€ eest ja no majapidamisse õnnestus ka üht-koma teist leida, kaasaarvatud põrandapesumopp.

Poeskäigu kohta kommentaariks veel niipalju, et me pmst komistasime õige koha otsa ja nüüd ootame, et millal see algaja õnn meid maha jätab.  😀   Salamisi hinges loodan, et enne hakkame ise ka aru saama kes mis kus ja milleks.  Siis jätku kui tahab.

Õhtusöögiks oli jääsalatist ja muust kättesaadud kraamist toorsalat pluss väga hea pastaroog, lihaga köögiviljaseguga ja rõõsakoorega.

Tänane raport saigi selline.  Homme tuleb töine päev. Lisaks käime ilmselt tiiru Tamperes paberimajandusega tegelemas, aga sellest lähemalt juba homme.

Ridadeni.

Teie mitte enam nii külmetav Mina.  🙂